Autor: Kalamaja muuseumi pedagoog-kuraator Tuuli Silber
Mis on Piparkoogimaania?
Piparkoogimaania on juba 14 aastat toimuv iseäralik ja hästilõhnav kaduva kunsti näitus Tallinnas Pärnu mnt Disaini ja Arhitektuurigaleriis. Seekord kannab näitus pealkirja “Mütoloogia”.
Mis seos on Piparkoogimaanial ja Tallinna Linnamuuseumil? Seoseid leidub üllatavalt palju. Eelkõige ühendab meid pikaajaline koostöö ja sõprus. Olen ise võtnud näitusest osa peaaegu algusest, kokku 13 aastat. Mitmel aastal sättisime pärast suure kunstinäituse lõppu osa piparkookidest väiksele jätkunäitusele lastemuuseumisse Kotzebue 16 majas, kus need veel terve kuu paljudele rõõmu tõid. Koos Ade Lehtsega koostasime näituse juurde ka muuseumitunni, kus rääkisime piparkoogi ajaloost ja voolisime piparkoogivormidega savist kuuseehteid. Kui näituse teemaks oli “Vana Tallinn”, jutustasime tunnis vanu Tallinna legende. Paaril viimasel aastal on piparkoogiteosed pakkunud avastamisrõõmu Neitsitorni külalistele. 2014. aastal andis lastemuuseumi vanade mänguasjade püsiekspositsioon inspiratsiooni suure Piparkoogimaania näituse sünniks – osalevad kunstnikud ja muud loomeinimesed tulid muuseumisse külla, misjärel sündisid imelised söödavad lapsepõlve lemmikmänguasjad näitusele „Mänguasjamuuseum“.
2008.–2009. aastal otsustasime Piparkoogimaania korraldajate Mari-Liis Laanemaa ja Pelle Kalmoga nakatada kunstiliste piparkookide loomise lustiga ka lasteaedade õpetajaid ja lapsi. Nii sündis lastemuuseumis näitus MiniPiparkoogimaania, millest võttis osa üle paarikümne Tallinna lasteaia. Osa väljapanekust moodustasid ka 1930. aastatest pärinevad Oskar Seene pagariäri piparkoogivormid ja mustritaignarullid linnamuuseumi kogust. Ja see pole veel kõik! Viimastel aastatel on näitusel osalenud ka mitu muuseumikolleegi: Rita Rahu, Jelena Tšekulajeva, Ade Lehtse, Anneli Jalava.
Piparkoogi küpsetamise põnevik
Seekord võtame esmakordselt näitusest osa Kalamaja muuseumi mees-…, vabandust, -naiskonnaga – paati hüppasid Kristi Paatsi ja Laura Jamsja. Inspiratsiooniotsinguil sukeldusime meremütoloogiasse ning leidsime ühe kummalise Jaapani päritolu sarvede ja kalasabaga olendi – amabie. Lugedes M. J. Eiseni 1919. a „Eesti mütoloogiat“, kus öeldakse, et vanakuri ehk kurivaim võib ilmuda väga erineval kujul, saime aru, et kurivaim on end meile Kalamajas just sellisel kujul ilmutanud!
Algasid pingelised otsingud – mida kasutada näkitaolise mereeluka keha jaoks sobiva ümara alusvormina? Silma alla sattus muuseumile annetatud plekkämber, mis määras ära tulevase kurivaimu gabariidid. Ämbrist sai keha, lillepotist saba ja puuviljakorvist rinnakorv. Sabauime ning pea jaoks on aga maailma leiutatud tänuväärne voolimismaterjal – foolium. Kuigi elukas sündis kolmes osas, ei mahtunud ootamatult needki kodusesse praeahju ära. Hädast päästis Vene tänava restoran Dominic ja sealne sous-chef Lauri Poome.
Kolme kehaosa ja sarvede kokkukasvatamise võluvahendiks tuli keeta ohtralt suhkrukaramelli, seda mitte keema, aga mitte ka liiga ära jahtuda lastes. Soomuste kleepimise käigus saadud põletusarmid pole praegugi veel täielikult kätelt kadunud. Maailmal oli meile aga veel takistusi varuks – täiesti tavalised maasikanööri-kummikommid, millest pidid saama mereeluka juuksed, osutusid korraga poodides täielikuks defitsiidiks! Õnneks võttis universum meie südantlõhestavat soovi kuulda ning söödavaid juukseid oli lõpuks mitme paruka jagu.
Kõige krooniks kujunes Kalamaja kurivaimu toimetamine galeriisse. Elukas oli ootamatult katnud täies pikkuses kogu söögilaua ja hakkas tunduma enam kui kahtlane, et keegi teda sealt üldse kuhugi tõsta jaksab. Piparkoogijumalad aga sättisid asjad niimoodi, et just samal ajal olid siinkandis Kalamaja muuseumi välinäitust maha võtmas linnamuuseumi jõulised meeskolleegid Andres Lall ja Leo Savila. Musta kilega kaetud suurt keha transportivad mehed tekitasid tõenäoliselt nii mõneski naabris soovi helistada numbrile 112… Töö oli aga kiire ja korralik – elukas nagu lipsti bussis ja sipsti kunstisaalis postamendi otsas, nagu oleks seal sündinudki!
Milleks see kõik?
Olen jätkuvalt seda meelt, et ilu ja loovus päästavad maailma. Ei saa ka maha vaikida muuseumi populariseerimise eesmärki. Lisaks on teaduslikult tõestatud, et piparkookide vürtsikas lõhn ja maitse mõjuvad inimesele antidepressandina. No ja mida muud meil siin kaamoses siis ikka muud vaja on! Küpsetage kodus piparkooke vähemalt ülepäeviti ja te ei tea enam varsti, mis on kurvameelsus!
NB! Piparkoogimaania näitust „Mütoloogia“ saab külastada kuni 5. jaanuari õhtu, kella 18ni Pärnu mnt Disaini- ja Arhitektuurigaleriis. Uuri ka: http://piparkoogimaania.ee
