Autor: Jaana Ratas

Tänane postitus räägib muuseumieksponaatide valmistamisest. Mitte kõik vitriinis nähtavad esemed ei ole museaalid ehk ehedad ajaloolised või arheoloogilised leiud. Mõnikord on nende asemel vaja välja panna koopiad.

Põhjusi, miks originaaleset ei ole võimalik vitriinis eksponeerida, on mitmesuguseid, näiteks:

• originaal on juba kusagil mujal eksponeeritud,
• originaal on uurijate hulgas väga populaarne ja seetõttu ei saa seda vitriini lukustada,
• originaal on väga kehvasti säilinud ja seda saab hoida vaid spetsiaalses pakendis või spetsiaalsetes tingimustes,
• ekspositsioon on veidi mängulisem ja vajab ”värskema” väljanägemisega eksponaate,
• originaal on väga haruldane ja väärtuslik ning vastutus selle eest on liiga suur või selle eksponeerimiseks puuduvad vajalikud turvatingimused
• esemekoopiaid kasutatakse käed-külge eksponaatidena.

Millise eesmärgiga tehakse koopiaid?

Arheoloogilisest esemest võib koopiat teha mitmel viisil. See sõltub ülesande püstitusest: kas koopiat on vaja ainult vitriinis näitamiseks  või selle valmistusviiside ja kasutamise katsetamiseks. On võimalik teha mõnest moodsast materjalist mulaaž, mis kopeerib leidu hetkeolukorras.

Esemest võib teha koopia ka õigest materjalist, et näidata, milline see oma kasutusajal välja nägi. Et kaugetel aegadel maapinda sattunud materjalidest osa teatud tingimustes kõduneb ja seega hävineb (näiteks nahk, puit, tekstiil), siis on meil tänasel päeval paljudest esemetest olemas ainult nende säilinud osad. Näiteks olid paljudel tarberiistadel või relvadel omal ajal puust varred või käepidemed, mis ühendati omavahel erinevatel viisidel ja erinevate vahendite, näiteks liimimise või sidumise abil. Siit tuleb järgmine küsimus, kas teha koopia ainult eseme säilinud osast või lisada tema olemuse paremaks mõistmiseks ka puuduvad detailid.

Koopiate valmistamisel on võimalik teha tööriistade osas valik: kas kasutada esemega samasse ajastusse sobivaid tööriistu või hoopis tänapäevaseid vahendeid. See sõltub taaskord ülesande püstitusest: kas tööprotsessi käigus uuritakse ka töövõtteid ja tööriistade kasutust, mõõdetakse tööks kulunud aega või on oluline ainult eseme õige väliskuju. Muistseid ning tänapäevaseid töövõtteid ja -riistu on võimalik ka omavahel kombineerida.

Teatud juhtudel saame rääkida rekonstruktsioonist – siis, kui praktilisele tööle eelneb ja sellega kaasneb uurimistöö. Tuleb arvestada, et usaldusväärset rekonstruktsiooni ei ole alati võimalik teha, sest meil ei ole selleks piisavalt teadmisi. Vahel tuleb leppida mõnevõrra mängulisema lahendusega. Piiranguid seavad ka ettenähtud aeg, rahalised võimalused, materjalide kättesaadavus ja muidugi tegija(te) teadmised ja praktilised oskused. Objekti vitriinis eksponeerimisel tulevad mängu ka proosalisemad tegurid, näiteks tuleb arvestada vitriini mõõtmetega.

Sarvest harpuuniots

Tallinna Linnamuuseum tellis Kiek in de Kökis avatud püsiekspositsiooni uuendatud osa „Tallinna eelloo“ näituse jaoks mõned Iru linnamäe arheoloogiliste leidude koopiad ja rekonstruktsioonid – nende hulgas  käesoleva loo peategelased: luust nooleotsa ja sarvest harpuuniotsa. Igapäevaselt on valmis esemeid  võimalik näha vitriinis, mõnel muuseumiüritusel ka oma käes hoida. Olen üle 20 aasta muuseumidele asju teinud ja kogemuste pagas erinevate lähenemisviiside jaoks olemas. Alustuseks arutasime läbi ülesande püstituse. Otsustasime, et üritame need esemed esitada sellistena, nagu nad võisid oma kasutusajal välja näha. Peaaegu kolme tuhande aasta vanused luuesemed on väga hästi säilinud, kuigi maapinnas pruuniks tõmbunud.

Pronksiaegsete luutöötlemisriistadega töötamiseks (tõenäoliselt kasutati nikerdamiseks tulekivi ja lihvimiseks liivakivi) mul praegu veel oskusi ei ole ja kasutan luu ja sarve jaoks tänapäevaseid tööriistu: saage, raspleid, peitleid, viile ja vahel ka minidrelli.

Harpuuni tegin põdrasarvest. Alustuseks tuli sarvest sobiva suurusega tükk saagida ja mugavama töötluse jaoks pehmendada seda vees. Kellel on plaanis midagi sarnast kodustes tingimustes ette võtta (soovitan, luutöö on mõnus), siis kannatage välja lehk, mida mitu päeva leotatud põdrasarv levitab – on isegi raske kirjeldada. Haisema hakkavad töö käigus muidugi ka käed, nii et ka lõhnaseep võiks tööriistade komplekti kuuluda.

Meie muuseumikogemused on enamasti nägemis- ja kuulmiskesksed, vahel saab üht-teist ka käega katsuda, muudele meeltele pakutakse vähem. Lõhnade-haisude säilitamine ja ekponeerimine ei olegi lihtne ülesanne, mõnes muuseumis on üritatud sellega ka tegelda. Kes vähegi on teinud mõnd muistsemat käsitööd, see teab, et haisud käivad asja juurde – see aitab mõista, kui paljudest aroomidest koosnes elu neil aegadel, kui meie elukeskkond ei olnud veel nii steriilne.

Pronksiaja luuesemetest ei ole Eestist ega mujalt säilinud puust varrega leide, millest saanuks eeskuju võtta. Seega tuli harpuunile otsida lahendus kaugemalt. Inuittide nn Dorseti kultuuri (500 eKr–1500 pKr) kuulunud esemed ja mujal maailmas tehtud katsed nende rekonstruktsioonidega andsid niidiotsa kätte (vaata: (http://elfshotgallery.blogspot.com/2011/08/middle-dorset-palaeoeskimo-toggling.html, https://www.tapatalk.com/groups/paleoplanet69529/harpoons-t30402-s20.html).

Saaklooma tabanud harpuun peab looma põgenemisel kergelt varre otsast lahti tulema, et see oma jõuga tervet jahiriista käest ei tõmbaks. Seega peab luust osa olema varrega ühendatud nööri abil, mis vajadusel järele annab. Kui loom põgenes, sai teda takistada varrest ristipidi kinni hoides. Nööri jaoks kasutasin niint, mis on tugev, kannatab väga hästi vees ligunemist ja on kõõluse kõrval teadaolevalt vanim kiud, millest nööri on tehtud.

Harpuuni varre pikkuse probleemi lahendas vajadus see vitriini mahutada, seal on ta parajaks lõigatud kujul ja muuseumikülastaja võib ise oma fantaasiat kasutada selle tervikuna ettekujutamiseks. Ka varre jämedus on teadmata. Õnneks meil tänapäeval enam harpuuniga hüljestele-pringlitele jahti ei peeta ja ka mõned arheoloogiaalased küsimused jäävad seni vastuseta, kuni ei ole välja mõeldud ajas rändamise viis. Seega on vars, nagu on kombeks öelda, illustratiivne – näitamaks, et selliseid esemeid ei saanud kasutada ilma varreta.

Luust nooleots

Nooleotsa tegin põdrajalaluust kõigepealt odaotsana, sest ta tundus nooleks liiga suur. Jämedama varre külge kinnitasin luuotsa põdrakõõlusest nööriga, mille alla määrisin kalanahaliimi. Kõõlusenöör tuli imeilus ja imetugev, samuti rõõmustas mind katse kalanahast liimi keeta – see liim tõepoolest liimib, lõhnab märjana küll koledasti, aga kuivanuna meeldivalt nagu kuivatatud kala ikka. Esteetilisele tulemusele vaatamata jäid mõningad kahtlused üles. Kalaliimi ja nööri ühendus ei suutnud vart ja otsa eriti tugevalt koos hoida, sest nende kokkupuutepind ei ole eriti suur.

Tegemist võiks olla hoopis vibunooleotsaga, mis jäi oma väljaulatuvate kisade ja nõrga noole-varre ühenduse abil kehast välja tõmmates sinna sisse, nii et kätte jäi ainult noole vars. Et ühenduspind luust otsa ja puust varre vahel on väike, siis tundubki see loogiline. Kalaliimi eeliseks on hea lahustuvus ehk vette kastes leotus noole ots varrest lahti. Vestsin varre peenemaks ja seekord kasutasin liimaineks tuttava käest saadud männitõrva, mis on paksem ja teadaolevalt kasutatud näiteks kivist nooleotste kinnitamiseks varre külge. Ühenduskoha ümber mähkisin sedapuhku niineriba, mis on laiem ja tekitas tugevama ühenduse. Tõrv erineb liimist ka selle poolest, et ta ei kuiva kunagi lõpuni ära, seega on huvitav tulevikus jälgida, kuidas ühendus vastu peab, kuigi kasutusse see nool ju ei lähe.

Kalanahaliimist ja kõõlusenöörist päris loobuma õnneks ei pidanud – nende abil sai nool suled sappa. Taaskord tuli eeskuju võtta uuematest nooltest, sest pronksiaja omadest ei tea me midagi. Mõned asjad oma lihtsuses võivad olla väga pikka aega muutumatud. Kas noolevarre paksus, proportsioonid ja muud heaks lendamiseks vajalikud omadused üldse kuidagipidi sobilikud said, on praegu samuti teadmata. Selleks oleks vaja valmistada ka vibu (milline?) ja proovida laskmist. Nooleotsa ja -varre ühendamiseks võib olla ka veel muid mooduseid. Võib-olla kunagi tulevikus saab selle teemaga edasi tegeleda. Nii, et esialgu on ka noole vars ja saba illustratiivsed.

Tööaeg ja tänapäeva inimese mured

Minu käest on aega-ajalt küsitud, kaua mõne sellise asja valmistamiseks aega kulus. Kuidas tööaega mõõta? Ükskõik, millise tööga on tegemist, eeltöö on alati kõige pikaajalisem ja tüütum ja see kiputakse ära unustama. Kõnealuse kahe eseme puhul võtaksin selle kokku nii: luu ja sarve nikerdamine ei võtnud tänapäevaseid riistu kasutades palju aega. Harpuunile kulus kokku umbes kaks pikka tööpäeva, aga enne tuli sarvest tükk saagida, pealispind maha raspeldada ja siis tükki mitu päeva leotada. Nooleotsa tegin valmis kolme tunniga, aga enne seda tuli metsast toodud põdrajalg nülgida, tükeldada, kõõlused muude tööde jaoks tagavaraks kuivama panna ja kont lihast puhtaks keeta. Et keegi sind põdrajalgade või -sarvedega varustaks, selleks tuleb aastaid headesse inimsuhetesse panustada. Pärnaniined tuli enne koorest lahti mädandada (taaskord – milline hais oli alguses!), selleks kulus terve aasta. Aasta hiljem leotusnõu kaant avades olid kadunud nii hais kui esialgu sinna kasvanud hallitus ja vastu vaatas selge pruun vedelik, mis lõhnas meeldivalt parkaine järgi. Siit tuleb ka linnaelu probleem – väga raske on linnainimesel hankida nii lihtsaid asju, mida erinevate ”muinastööde” juures vaja läheb – loomaluud, tuhka, niint, kive ja neid ka kodustes paneelmaja tingimustes töödelda. Näiteks niinekiu saamiseks on vaja pidevalt silmi lahti hoida – nii on mul õnnestunud leida ja koorida tuulega ümber kukkunud või haljastustööde käigus kärbitud pärnade oksi. Nende leidmisel tuleb võtta tugev nuga ja kulutada väärtusliku tooraine varumiseks kasvõi mitu päeva, riskides sellega, et möödakäijad tulevad uurima, millega sa tegeled. Pead ka lootma, et nad ei ole su konkurendid samale materjalile. Harpuuni jaoks vajaliku koguse nööri tegin ühe õhtuga, see on samuti väga mõnus tegevus arvutist filmivaatamise kõrvale. Kõõlus oli aastaid varem kuivatatud, see tuli pehmeks tampida ja niitideks väänata ja lahutada (vaevaline tegevus), nööripunumine oli juba selge lõbu. Kalanahast liimi keetsin kaks pikka õhtut – tänapäeva majapidamises, kus pliit või kolle muude tegevuste tõttu päev otsa soe ei ole, ei ole see eriti keskkonnasõbralik tegevus, vaid puhas elektrikulu, mis väikese koguse puhul ei ole mõistlik. Puust varte jaoks sõitsin metsa ja sealt toodud materjal kuivas ka mõnda aega. Ja päris palju aega kulus internetis ja raamatutes kaevamiseks, et leida laiast maailmast etnograafilisi ja eksperimentaalarheoloogilisi eeskujusid. Ei ole ju enam kellegi käest küsida ega õppida.

Jaana Ratase nõeltehnika töötuba

20. veebruaril, kell 10.30-16.30 Kiek in de Köki kindlustustemuuseumis.

Nõeltehnika on iidne käsitöötehnika, mida kasutati väiksemate rõivaesemete – sokkide-kinnaste valmistamiseks ammu enne silmuskudumise tulekut.

Rohkem infot ja registreerimine siin: https://www.linnamuuseum.ee/cat-linnamuuseum/arheoloogiasugis-2021/