Autor: Liis Pählapuu, kunstiajaloolane

Siin vaadeldav periood, värske sajandi algus, oli suurte murrangute aeg.

Maaühiskonnas valitsevaid pingeid ja revolutsiooni eelset õhustikku oli Laikmaa otse tunda saanud juba kodukohas Läänemaal Vigalas viibides. Kohalike talumeeste käekäik läks talle väga korda ja nende huvide kaitseks ning mõisa kritiseerimiseks astub Laikmaa oma tolleaegsetes kirjutistes ka korduvalt välja. Maal peetava võitlusega on Laikmaa kaasas ka Tallinna asudes. Revolutsiooni meeleolude palavamaks muutudes algavad streigid linnades ning mässud maapiirkondades. Vigala mehed kogunesid Tallinnas nõu pidamiseks Laikmaa juures, mida meenutab ka Laikmaa märgiline portree linna tulnud Vigalast pärit Aitsama talu peremehest. 

Tallinna tulles väljendab Laikmaa selgelt oma poolehoidu vasakpoolsete liikumisele, võtab osa tööliskoosolekutest. Ta asub  aktiivselt suhtlema Teataja sotsiaaldemokraatidest seltskonnaga, kuhu kuulusid nii Eduard Vilde, Mihkel Martna kui Juhan Lilienbach.

Laikmaa avaldab Teatajas üleskutse koguda rahva seast vanavara “mille peal võib mõndagi uut üles ehitada” ning tuleb välja mõttega asutada kunstiselts, sest “kunst on kõikide päralt”.  Selles väljendub Laikmaa sotsiaaldemokraatlik ühiskondlik närv, solidaarsuse väärtustamine ja elitaarsete piirangute ületamise püüe.  Oma idealistliku entusiasmiga tõmbab Laikmaa kahtlemata kaasa ka õpilasi. Neist paljude jaoks kujunevad just kaastööd revolutsiooni-aegsetele väljaannetele esimesteks väljapaistvateks töödeks.

Laikmaa kujundab Lilienbachi välja antud esimese töölisalbumi “Edasi” kaane ning organiseerib ajakirjas avaldamiseks õpilaste loodud illustratsioone aasta traagilistest sündmustest. Nende õpilaste seas oli ka Volta tehases mehaanikaõpilase ja rauatreialina elatist teeniv Uurits, kes sel ajal teeb esimesed raamatugraafika alased katse, paistes silma ka siinsete esimeste plakatikujundajate seas. Uuritsa loodud esimesed vinjetid ilmusid 1906. aastal selleaegses nalja ja satiiriajakirjas Tapper.

Laikmaa kool andis Uuritsale tugeva tõukepunkti ka kunstiõpingute jätkamiseks: Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi koolis sai Uurits õppima asuda kohe viiendast e. natuuriklassist. Just Laikmaa koolist saab alguse ka sõprus Uuritsa ja sinna veidi hiljem õppima asunud Nikolai Triigi vahel, mis jätkub ühiste õpingute ajal mainitud Peterburi koolis. Laikmaa kaudu tekib Stieglitzi kunstikooli sumbunud õhustikust pagenud  Triigil side Tallinna töölisliikumisega.

Triik kujundab töömeeste figuuride, tõusva päikese motiivi ja jõuliste vabrikukorstnatega lipu kavandi Lutheri vabriku töölistele ning tema loodud illustratsioon 14. oktoobri demonstratsioonist avaldatakse ajakirjas Edasi. Triigi joonistused lühikesest Laikmaa juures õppimise ajast kannavad kooli vaimu ja taotlusi.

Just Laikmaa ateljees tekkis Triigil esimene kontakt elava modelli kujutamisega. Siin loob ta tõsisest süvenemisest jutustavad, kuid võluvalt tundlikud ja vahetud, hilisemast loomingust hoopis õhulisemad pastelli ja söetehnikas tööd.

• 

• 

• 

Triigi särav andekus portretistina on juba selgelt nähtaval meisterlikult tabatud õpingukaaslase Aleksander Tassa  nooruslikult kirka ja süütu silmavaatega portrees. 

Laikmaa ateljeekooli esimese perioodi viimaseks vaatuseks on  kolimine Falgi puiestiku maja ruumidesse. Sealseid idüllilisi aegu õpilaste ja noorte sõprade keskel, kellest on kujunenud Laikmaa kokkuhoidev pere, on Laikmaa kirjeldanud oma tolleaegsetes mäelestustes: “…Tallinnas oli üks maja puiestikuga, mis näis parajam mu koolile –“Falgipuiestik”. Seal oli sõja ajal Punase Risti haigla. Varitsesin, millal see vabaks saab. Ja kui see vabaks saanud, üürisin selle, lasin remontida ja asusin oma perega sisse. Kui oli ülearuseid ruume, üürisin välja. Oma tööruumile lasin laest valguse sisse teha. Ja mõtlesin siin alles “elama” hakata.

Kõrvuti tubades olime siin, õpilased ja õpetaja, võisin ise töötada ja teisi iga silmapilk kontrollida. Elasid siin mu juures mõned õpilased (Otto Krusten) ja mõned keskkooliõpilased (Vahtramäe, Grünberg, esimene nüüd rahuk. esimees ja teine arst), mu vennalapsed ja selleaegne ajakirjanik August Hanko. Meil oli siin oma uisutee, milleks selleaegne linnapea Lender lahkesti vett lubas, ja meil oli oma laulukoor (keskkooli õpilasist, kuna sel ajal koolis eesti k. laulu ei olnud).

Oo, kuidas mind vahel vaimustus haaras, kui kuulsin kõrvalruumist õpilaste söekrõbinat, õuest uiskude siuhkamist ja ühest toast noorte värskehäälelistlaulu, mida Hanko juhatas.

1907. aasta kevadel vahistatakse Laikmaa süüdistatuna sidemetes erinevate revolutsioonirühmadega. Sõjaolukorra ajaks peab ta maalt lahkuma ja nii algab Laikmaa kaheaastane pagendusaeg Soomes. Saabudes 1909. aasta sügisel tagasi Tallinna, peatub Laikmaa siin vaid põgusalt – ta on otsustanud ette võtta reisi läbi Euroopa, seades sihiks lõunamaise Itaalia.  Noorte kunstnike koolitamisega jätkab Laikmaa alles peale rändudelt tagasi jõudmist, 1914. aastast nüüd juba uutes Tatari tn 21b asuvates Karl Burmani projekteeritud ja August Buschile kuuluva maja katusealustes ateljeeruumides.

---

Kasutatud materjal:

(16) Teataja,  17.11.1903, nr 256. Kunstiseltsi loomiseni jõutakse alles 1907. aastal.
(17) Väljaandja ja toimetaja Juhan Lilienbach. Kaks esimest numbrit ilmusid “Tiiu Tasane” nime all Peterburis.
(18) A. Laikmaa. Mälestusi …, 56-57