Mis on muuseum? Ettekanne linnamuuseumide suvekoolis 2021

Autor: Meelis Friedenthal

Kõigepealt muuseumide teemale mõeldes võtsin ette varauusaegsed embleemikogumikud, et kas seal on midagi muuseumide kohta kirjutatud. Embleemiraamatud on varauusaja perioodil levinud omalaadne meditatsioonivorm, kus pilt väljendab kokkusurutud kujul keerulisi ja mitmetahulisi mõtteid. Enamasti oli piltidele lisatud moto, mis suunas lugejat ja vaatajat, kuid sinna juurde võis olla kirjutatud ka luuletus, pikem proosavormis selgitus ning mõningatel juhtudel isegi muusikapala, mis kõik pidid aitama pildi erinevaid tasandeid lahti harutada.

Varauusaja embleemidel on üsna palju muusadest ja neile pühendatud templitest juttu. Seda kõike ju muuseum tähendabki. Näiteks siin embleemil on kujutatud Aldorfi akadeemia asutamise puhul välja antud embleemikogumikus templit, kirjaga „candida musarum januae”, mis tähendab, natuke ümbertõlgendades, muuseumide uksed on kõigile lahti. Seda kinnitab ka kiri allpool, mis ütleb, et siin kujutatud muusade templile pääseb igast küljest ligidale, selgelt ja ilma kadeduseta jagatakse siis teadmisi.

Kõige olulisem on ilmselt see, et tegemist on jumalikele olenditele pühendatud ruumiga. See tähendab, et muuseumid on olnud suuresti religioosse iseloomuga asutused ning juba antiigist alates on olnud selge, et jumala teenimise eest ei saa inimeste käest raha küsida. Nii nagu kirikud on avatud kõigile, võiksid ka muuseumid olla avatud kõigile.

Nii oli see kreeklaste juures, nii oli see roomlaste juures. Ka kristlikus maailmas hakati mõistma seda hingeõndsuse küsimusena – iga inimene peaks püüdlema lunastuse poole ja vaid hinge harimise teel on see võimalik ning iga inimene tegelikult tahab seda. Tuleb talle vaid võimalus anda.

Sellel hinge harimise teel saab vaid saatan takistusi seada. Muusade tempel võiks seega olla avatud kõigile. Ei saa ju olla nii, et jumala poole saavad pöörduda vaid rikkad inimesed, vaesed aga peavad laskma oma hingel hukka minna. Kui keskajal siin esimesed koolid asutati, siis olid need samamoodi tasuta ning selle tõttu on meil ka praegu kooliharidus tasuta. Muuseumid ajavad õigupoolest koolidega sama asja ning peaksid olema osa kooliharidusest. Ma arvan, et paljud on näinud, kuidas nt Londonis Briti muuseumis käivad pidevalt ekskursioonid, kuidas muuseum on loomulikul moel ühendatud kooliga – täpselt nii nagu muuseumi koht ongi.

Meelis Friedenthal linnamuuseumide suvekoolis 2021.

Selles mõttes on muuseum midagi, mis seisab väljaspool majanduslikku kalkulatsiooni, teataval määral nagu ka raamatukogud, kus inimesed saavad tasuta raamatuid laenutada, ilma muretsemata autoriõiguste ja kaanehinna pärast. See on ühtne süsteem, mis teenib ühte eesmärki – et inimene muutuks paremaks, et inimestele oleksid teadmised kättesaadavad. See on muuseumi sisemine olemus ning kui muuseumid peavad hakkama konkureerima kommertsliku meelelahutusega, siis muutuvad nad ise samasuguseks – teadmise asemel pakuvad skandaali, hariduse asemel klounaadi.

Muuseumitel on oma koht. Siin on ka selge kokkupuutepunkt muuseumi ja linnaruumi vahel – nii nagu kreeka templid või hiljem kirikud kujunevad linnaruumis tooniandvaks just selle pärast, et neid on tehtud jumalate auks, kõrgele ja kaugele näha, siis tänapäeval võib võrrelda seda, kuidas muuseumid ja raamatukogud on sama moodi sageli arhitektuuriliselt silmapaistvad, näiteks nagu Kumu või ERM, tihti keskse asukohaga, nagu näiteks Tartus Linnamuuseum või Pariisis Louvre või Museuminsel Berlinis. Kõik selleks, et neid oleks lihtne üles leida, sinna oleks kerge tulla ning need oleksid avatud kõigile, olenemata soost, east ja varanduslikust seisust. Seetõttu ei ole ka midagi loomulikumat kui teha kirik ümber raamatukoguks või muuseumiks, nagu on see ülikooli muuseumi puhul Tartus, või Tallinnas Nigulistes, aga selliseid näiteid on rohkesti ka mujalt (nt Meeresuseum Stralsund Saksamaal). See üleminek on loomulik, sest muuseumide ja pühakodade vahel on olemuslik sarnasus.

Aga muuseumi ja templi sarnasus ei lõpe siin. Mitmed autorid on kirjutanud, et varauusajal, kui hakkavad välja kujunema tänepäevaste muuseumide eelkäijad, kasutatakse tihtipeale muuseumi kohta nimetust erakla, ehk teisisõnu ermitaaž – koht kus elab eremiit. Kõige kuulsam selline näide on kahtlemata Peterburis, kus Katariina Suur asutas sellise erakla 1764. aastal.

Selline nime valik ei ole juhuslik, sest tõepoolest algusaegadel olid nii artificialia kui ka naturalia kogud mõeldud eelkõige selle omaniku jaoks, vaikselt mõtisklemise või siis uurimistöö tegemise kohaks; kohaks, kuhu ta eraldus ning kus ta sai olla omaette. Sellisena on muuseumid toimivad ka tänapäeval – on nõutav teatav vaimne hoiak, kuidas muuseumis peaks käituma, on olemas teatav eeldus keskendumiseks ja süvenemiseks. Varauusaja muuseume ehitasid alguses need, kellel oli võimalik tagasi tõmbuda asjatoimetuste kärast, äritehingust ja õukondlikust suhtlemisest. Nad lasid endale teha eraklad, kus peale vaikuse, eraldatuse olid ka inspireerivad objektid, mis aitavad mõttel paremini liikuda. Me kõik ju teame, kuidas mingisugune maal võib võluda oma sügavusega, puud oma loomuliku liikumisega, kivistis oma kummalisusega. Need rahustavad, viivad mõtted muudele asjadele, annavad käratsevas ja muutuvas maailmas mingisuguse rahuliku kindluse.

Sellistes ermitaažides viibimise puhul ei olnud tegemist alati ka täieliku üksindusega, vaid sageli viibiti seal mitmekesi, kuid sel juhul kujunes välja teatavat sorti sotsiaalne üksiolek – oldi küll koos, aga vaikselt, süvenenult, teatavas mõttes kloosterlikul viisil. Ehk teisisõnu, astudes üle muuseumi läve, võetakse ka praegu osaliselt munklik hoiak – muusemi algne olemus on õppimine, mõtlus, mitte meelelahutus. Siinjuures võib välja tuua ka asjaolu, et nii nagu kloosterlikus keskkonnas kaovad seisusepiirid, ei ole vahet talupoja ja aadliku vahel, siis kujunesid ka varauusaegsed muuseumid kohtadeks, kus seisuslikkust püüti vähendada ja õhutada mitteformaalset võrdsust. See tuleb välja ka Katariina Suure poolt kirja pandud väikese Hermitaaži reeglitest, millest esimene kõlab: „kõik auastmed jäävad ukse taha, samamoodi ka kübarad ja eriti mõõgad”.[1]

Muidugi viitab selline seisuslik võrdsus muuseumis ja kloostris võrdsusele, mis on kõigil inimestel teispoolsuses. Sellist ideed kujutavad vahest kõige selgemini keskaegsed surmatantsud – mida me võime kõik muidugi Niguliste muuseumis ka ise oma silmaga vaadata. See tähendab, et meie ebavõrdsus siin elus on näiline, teispoolsuses ebavõrdsust ei ole. Muuseumid on mingil moel vahepeatused teispoolsusesse. Tempel on koht, kus me saame suhelda jumalatega, sinna kogutud esemed aitavad seda suhet tugevdada ja paremini mõista.

Nii toimisid varauusajal muuseumieksponaadid peale inspiratsiooni allikate ka sageli memento mori tööriistadena, teisisõnu „surelikkuse meenutajatena”. Kindlasti olid kõik varauusajal lugenud Vergiliust, kus Aeneas näeb templis Trooja sõja kangelaste kujutisi ning tal on „silmis pisarad asjade pärast ning hinges surelikkuse piste”. Just niisuguse templina toimisid varauusaja muuseumid, memento mori asjadega sisustatud eraklad, et me sarnaselt Aeneasele tajuksime asjade abil minevikku ning enda püüdluste ajutisust.

Surelikkuse meenutamine teeb küll melanhoolseks, aga seab nii mõndagi teise perspektiivi ning on – nagu me teame, vaimse töö tegemiseks võibolla kõige parem seisund. See ei ole mingisugune uusaegne ega isegi varauusaegne tähelepanek – juba Platon – jumalik filosoof, Attika Mooses – defineeris filosoofia, kui „meditatsiooni surma üle”. See tähendab, et muuseum soodustab filosoofilist meeleolu – ja mitte vaid elitaarsetele rühmadele, vaid kõigile, lastele, raukadele, naistele, meestele.

Aga see on kõik muidugi küllalt hästi teada ja tegelikult ka tunda. Piisab mõnda muuseumisse minna, kui meid tahes tahtmata selles suunas tõugatakse, seisusest, soost ja east hoolimata.

Siinkohal tahaks ma tegelikult veel natuke edasi minna ja tutvustada ühte radikaalset arusaama muuseumide kohta, mis seniräägituga väga otseselt haakub. Nimelt tahaks ma jutuks võtta vene kosmismi suurkuju Nikolai Fjodorovitš Fjodorovi ideid.

Ma arvan, et Fjodorovi ja tema ideede tutvustamiseks on kõige parem alustada tsitaadiga vene kirjanik Lev Tolstoilt, kui ta kirjutab aastal 1881 Fjodorovi kohta nii:

Jumal on andnud mulle siin [ehk siis Moskvas] sõbraks saada kahe inimesega: üks on Orlov, teine ja peamine on Nikolai Fjodorovitš Fjodorov. Ta on Rumjantsevi raamatukogu raamatukoguhoidja… Ta on välja töötanud plaani inimkonna ühiseks ülesandeks (Философия общего дела), mille eesmärk on kõigi inimeste kehaline ellu äratamine. Esiteks, see pole nii hull plaan, kui see kõlab (ärge muretsege, ma ei jaga tema seisukohti, kuid olen neist piisavalt aru saanud, et tunda end võimelisena neid kaitsta).

Ma arvan, et ma võin omalt poolt üsna julgelt väljendada sarnast suhtumist kui Tolstoi, see tähendab, mitte jagada Fjodorovi seisukohti, aga siiski tunda mingisugust fastsinatsiooni nende vastu, sest seal on teatav haare ja ambitsioon, mis tahes tahtmata kutsuvad kaasa. Praegusesse ettekandesse puutuvad need ideed aga selle poolest, et Fjodorovil plaanides surnute elluäratamises on keskne koht muuseumitel.

Fjodorov seab nimelt eesmärgiks kõigi meie esivanemate, kõigi kunagi elanud inimeste „elu universaalse tagasipöördumise, ülemaailmse elluäratamise”. Fjodorovi järgi elab iga inimene oma esivanemate surma arvelt, elades asendab üks põlvkond teise ja see teeb iga põlvkonna süüdi eelmise surmas, muudab meid seetõttu teataval moel kriminaalseks. Fjodorov väidab, et see arve tuleb meie esivanematele tasuda. Ainult universaalne pääste ja surematus – ja mitte individuaalne, mitte ainult praeguste põlvkondade surematus, on ainuvõimalik ja ainukesena moraalne lähenemine.

Tööriistaks sellele on muidugi muuseumid. Fjodorov ning tegelikult ka mitmed teised väidavad, et tänapäevaste muuseumide üks peamiseid eesmärke on seotud esivanemate kultusega. Seda esiteks hoidmise ja säilitamise suhtes, mineviku väärtustamise suhtes. Nii nagu keskaegsed teoloogid ja filosoofid ütlesid, et me oleme kääbused hiiglaste õlgadel, teisisõnu toetume eelnevate põlvkondade poolt tehtud teadustööle, siis võiks seda ütlust laiendada ja väita, et see kehtib kogu meie tsivilisatsiooni, riigi ja rahva suhtes. Ilma nendeta, kes on olnud enne, ei oleks meid üldsegi siin. Nemad on ehitanud linnad, nemad on kirjutanud raamatud, maalinud pildid, teinud avastused, nemad on teinud seadused. Ehk siis kui me seisame Aeneasena Trooja kangelaste kujutiste ees, siis me tajume oma surelikkuse pistet ja mõtleme oma esivanemate peale, selle jada peale, kuidas me üldse siia oleme saanud.

Siin on mitu asjaolu, mis on tähelepanuväärsed. Esiteks on siin suhtumine ajalukku.

Meil inimestena on vahel üsna ebalev suhtumine oma ajalukku, seal on paljugi, mida võiks pidada probleemseks. Kõige hea kõrval on ju minevikus aset leidnud paljugi koletislikku ning tekib küsimus, kuidas sellega toime tulla. Seda võib näha praegu monumentide maha võtmise kampaanias, aga sarnaseid ettevõtmisi on ju ka varem olnud. Vanas Roomas oli selle kohta isegi termin olemas: damnatio memoriae ehk siis mälestuse needmine, mis tähendas, et kõik neetud keisri kujud võeti maha ning raidkirjades toksiti tema nimi välja. Ka meie Eestis oleme tegelenud mälestuse needmisega, pühkides nõukogude monumendid ja ka mõned iseloomulikud arhitektuuri-ilmingud maa pealt, nagu neid poleks olnudki. Praegusel ajal aga asjad õnneks enamasti nii kaugele ei lähe. Meil on tekkinud arusaam, et sellised problemaatilised asjad paigutatakse muuseumidesse või kalmistutele, kus nad saavad teistsuguse tähenduse ja teistsuguse konteksti. Nagu meil näiteks Tallinnas Pronkssõduriga juhtus, nagu näiteks on okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu või Buchenwaldi muuseum Thüringenis, kus nende teemadega tegeletakse. Ehk siis need esemed ja ehitised eraldatakse normaalsest sekulaarsest ruumist ning paigutatakse kuhugi elu ja surma, austamise ja hävitamise vahepeale. Teisisõnu, et need asjad on võetud normaalsest tavakasutusest välja ning viidud mingisugusele kõrgema järgu olekusse, need juhtunud asjad on kuidagi teistsugusel moel ellu äratatud, et me saaksime nende üle otsustada. Muuseum on pühendatud muusadele, mingis mõttes värav Elüüsiumi väljadele ning seal kõnnivad ring juba surnud inimesed, seljas iidsed rõivad, käes vanad relvad, mõtlevad teistmoodi mõtteid ja peavad sobivaks teistsuguseid kombed. Niimoodi on muuseum midagi teispoolset, kus asjad ja inimesed jäävad küll samaks, aga on ometigi olemas uuenenud moel ning – ja see on tähtis – on toimunud võrdsustumine. Nüüd saame me nende asjade üle arutada.

Ja kui tekib küsimus, et kas on üldse mõtet kõiki niisuguseid asju alles hoida, võibolla oleks hea minevikku üldse mitte mäletada ja alustada puhtalt lehelt, ilma nende kohutavate vigadeta, mida minevikus on tehtud, siis maksab meelde tuletada, et iga inimene ise on muuseum ja säilitab endas geneetilist pärandit, mida on põlvkondade jooksul edasi antud. Selliselt ei ole me kunagi täiesti vabad nendest halbadest asjadest, mis minevikus on tehtud, aga õnneks mitte ka headest asjadest.

Just selle kaudu plaanis ka Fjodorov üles äratada surnud. See tähendab meie endi kaudu, kes me kanname muuseumitena kaasas minevikku ning teiseks nende asjade kaudu, mida me kogume muuseumidesse. Need asjad võimaldavad meil äratada inimesed üles mitte meie tingimuste järgi, vaid nende endi tingimustel, nende endi aega.

Siinjuures on hea paralleel hiljuti Indrek Hargla poolt välja antud kogumikuga „Ülestõusjad ja kodukäijad”, kus on mitu juttu selle kohta, kuidas Eesti Rahva Muuseum on seotud surnute ülesäratamisega. Antud raamatus toimub see virtuaalreaalsuse teel, simulatsioonina, aga nagu ikka, kipuvad simulatsioonid otsapidi ka tegelikusesse üle valguma. Teisisõnu surnute elluäratamine ja muuseum käivad ka meie tänapäevases digitaalajastu mõtlemises loomulikult kokku. Võib korrata seda, mida ma ülal ütlesin, „muuseumid on mingil moel vahepeatused teispoolsusesse”.

Selliselt annabki muuseum võimaluse äratada surnuid ellu ja asuda nendega vestlusesse. Mulle näib, et praegusel ajal mitmel pool aset leidvas mineviku ümberhindamises läheb tihti kaduma mineviku inimeste endi hääl. Võetakse maha kujusid ja kustutatakse mälestusi. Sageli toimub kohtumõistmine mineviku üle ilma, et mineviku inimesed ise saaksid sõnaõiguse end kaitsta. Tasub meeles hoida, et enamasti on inimesed minevikus ikkagi tegutsenud oma parima äranägemise järgi, nagu ka tänapäeval seda suuresti tehakse. Hakata minevikku selle eest needma ja hukka mõistma, või vastupidi arutult ülistama ja kiitma, on mõlemal moel ebaõiglane. Kui teadmisi on vähe, on see kerge juhtuma. Tihti jääb minevik meile kaugeks ja anonüümseks ja siis ei suudeta mõõtu pidada, umbes nii nagu internetis võivad viisakad inimesed asja eest teist taga kedagi sõimama hakata või postitada täiesti arulagedaid kommentaare. Kui nad aga oleksid koos, ühes ruumis, siis seda tõenäoliselt ei juhtuks. Kui on mineviku inimesed ellu äratatud, siis me võiksime mõelda nendest nagu oma sugulastest. Kuidas oleks hea käituda oma lastega või oma vanematega, milline käitumine aitaks meil inimesi paremaks muuta ja millise käitumise tagajärjel me muudaksime neid hoopis halvemaks?

Muuseumid ongi sellised kohad, seal on ruumi kõigile, muuseumis on kõik võrdsed. Kohtumõistmine aga jäägu jumalate hooleks.


[1]Solitudo: Spaces and Places of Solitude in Late Medieval and Early Modern Cultures (BRILL, 2018), 445.